Põlevkivi ajalugu Eestis ulatub rohkem kui saja aasta taha ning on tihedalt seotud riigi tööstusliku ja majandusliku arenguga. Kuigi põlevkivi kui kivim oli tuntud juba varem (esimesed mainimised pärinevad 18. sajandist), algas selle tööstuslik kasutamine 20. sajandi alguses. Just põlevkivi kaevandamine ja töötlemine kujundasid Ida-Virumaast Eesti tööstuskeskuse.
Eesti põlevkivi, mida tuntakse kukersiidina, on rahvusvaheliselt eriline oma kvaliteedi poolest – kõrge orgaanilise aine sisaldus võimaldas arendada ulatuslikke kaevandusi ja rajada elektrijaamu, mis tootsid energiat nii kohalikuks tarbimiseks kui ka ekspordiks.
Põlevkivi kaevandamise algus
Tööstuslik põlevkivi kaevandamine Eestis sai hoo sisse Esimese maailmasõja ajal (1916–1918), kui tekkis vajadus alternatiivsete energiaallikate järele naftapuuduse tõttu. Esimesed suuremad kaevandamistööd algasid 1916. aastal ning 1920.–1930. aastatel kasvas sektor kiiresti.
Iseseisvuse perioodil (1918–1940) investeeriti aktiivselt kaevanduste arendamisse ja põlevkivi töötlemise tehnoloogiasse. Rajati esimesed suuremad kaevandused (nt Kohtla kaevandus) ning loodi tööstuslinnad, nagu Kohtla-Järve, mille areng oli otseselt seotud põlevkivi kaevandamisega. 1930. aastateks oli põlevkivi juba oluline kütus kohalikus tööstuses ja transpordis.
Põlevkivi ajalugu nõukogude perioodil
Pärast Teist maailmasõda (1944–1991) muutus põlevkivi kaevandamine veelgi intensiivsemaks. Nõukogude Liidu plaani majanduses laiendati olemasolevaid kaevandusi ning rajati uusi suuri elektrijaamu (nt Balti ja Eesti elektrijaam Narvas). Põlevkivi oli oluline energiaallikas kogu Loode-Venemaa piirkonnale ning kaevanduste maht suurenes märkimisväärselt – 1980. aastatel ulatus toodang üle 30 miljoni tonni aastas.
Sel ajal arenesid välja suured allmaakaevandused (Estonia, Ahtme) ning avakaevandused (Narva). Põlevkivi ajalugu sellest perioodist on seotud nii majandusliku kasvu, tööhõive ja linnastumisega kui ka märkimisväärse keskkonnamõjuga (maapinna vajumine, veereostus, õhusaaste).
Põlevkivi ajalugu taasiseseisvunud Eestis
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal toimusid põlevkivi sektoris suured muutused. Kaevandused ja energiatootmine restruktureeriti, riigiettevõtted erastati ning hakati rohkem tähelepanu pöörama efektiivsusele, ohutusele ja keskkonnanõuetele.
Ettevõtted nagu Eesti Energia (praegu Enefit Power) jätkasid põlevkivi kaevandamist ning arendasid uusi tehnoloogiaid, sealhulgas põlevkiviõli tootmist (Enefit 140 ja Enefit 280 tehased). Tootmismaht vähenes järk-järgult (praegu umbes 12–15 miljonit tonni aastas), kuid sektor jäi Ida-Virumaa majanduse selgrooks.
Põlevkivi ajalugu ja tulevik
Põlevkivi ajalugu Eestis näitab, kuidas üks maavara võib mõjutada terve riigi arengut. Kaevandused, elektrijaamad ja tööstuslinnad on kujunenud põlevkivi ümber ning see on olnud Eesti energiasüsteemi selgroog üle sajandi.
Tänapäeval seisab põlevkivi sektor silmitsi uute väljakutsetega: rohepööre, Euroopa Liidu süsinikuheite vähendamise eesmärgid (Fit for 55, Green Deal), taastuvenergia kasv ja põlevkiviõli tootmise arendamine kui alternatiiv fossiilkütustele. Siiski jääb põlevkivi ajalugu oluliseks osaks Eesti tööstuspärandist ning selle mõju majandusele, ühiskonnale ja Ida-Virumaa identiteedile on olnud märkimisväärne.